Filed under: 1
Suurepäraste inimeste imepärased juhtumised nelja seina vahel, sest tööd on nönda palju, et liikuma ei pääse.
Siirad silmad on sul päritud vanadelt eestlastelt.
Ilmselgelt tahtsin ma juba eelmine nädal siia midagi kirjutada, et võibolla oleks kunagi meenutada, kui saja aasta pärast on kõik metsad maha võetud ning kipsmaju täis laotud, siis käisin metsalaagris ja mulle isegi meeldis sääl. Oma neli päeva ja ööd kaugel neist kasarmujamadest. Ja kusjuures ei hakanud igatsust tekkima mingisuguse elektri või poe või tea mille järele. NBA uudiseid ja top 10-t oleks võinud näha, aga muidu mulle väga sobis. Soovitan teile inimestele- minge metsa!
Ja rohkem pole mul sellest sõjaväest miskit tahtmist rääkida.
Vaatasin eila ühte kolehääd film nimega “Into the wild” ja soovitan kõigile, kes tunnevad, et asju on nõnda palju sääl inimeste ümber, et hakkab kitsas. Mina isiklikult tunnen seda tunnet, et nõnda palju on asju, mida ei tarvita, millele vaatad peale ja esimese ropsuga ei oskagi aimata, mis sellisega ette võtta. Ja kuna enamus neist pole minu, siis ei tahaks ära ka visata või kellelegi anda, pärast tulevad peapesupäevad ja suured sekeldused, mis võinuks olemata olla. Ja ma kirjutan väga pikki lauseid, peaaegu nagu Tamsaare.
Hüpates oksalt oksale, teemalt teemasse võin muuseas öelda, et olen täielikult langenud magusakuradi küünte vahele, sest need viimaste päevade kogused ja aastanormid ja viisaastaku normid on mul juba ammuilma mäekõrguselt ületatud, aga ikka olen janune ja tahan piire edasi nihutada. Ehkki pealevaadates ei oskaks aimatagi, et sääl kõhus miskit pesitseks, siis ütlen kohe, et välimus osutub õige petlikuks.
Ja muide, meie Donna otsusats, et hakkab emaks ning sai viie väikse kutsikaga hakkama nõnda et polnud seda nägugi. Kutsikad on ka väga isesorti, nagu etnomosaiik ja poleks osanud arvatagi, et pealtnäha täiesti täisvereline hundikoer toob ilmale beethooveni tõugu kutsikaid. Mis veel väga isenägu on, et Viinistul pole ühtegi Beethoovenit, siis pidi ta seda geeni endaga kogu elu kaasas kandma nagu moslemid isutust sealiha vastu. Ma ainult väga loodan, et neile kutsikatele saab osaks õnn elada heas peres, mitte sügavas meres.
Kui raske on kott, kuhu on mahutatud kogu minu järgnev elu?
Aidaa, sest kevadpäike tuleb varsti kõiki meid kaemaaaa.
Filed under: 1
Ahoi!
Ja minu suursugune puhkusepäike, mille sangpommivõistluse eest sain, hakkab tasapisi loojakarja minema. Aeg, mis võiks kesta, läheb ikka nagu ülihea ja kallis koogitükk peenes restoranis, põhjatusse auku. Kõhtu miskit ei saanud, aga maitse jääb ja hakkab sind kummitama.
Tahan hakata selliseks inimeseks, kes ei kogu raha elu lõpuni hunnikutesse ja siis kui tuleb minema hakata, on ta ropult rikas, parandan – varakas, aga hingelt vaene. Pigem vanana varatu, kuid hingelt rikas, ropult rikas.
Töö, mis ei lase inimesel hingata, surub nad küüru. Ja sel juhul ei suuda teid aidata mitte ükski personaaltreener, sest inimesel on vaja hingata ja siis avalduvad ka tema tõelised anded.
Räägin kõvasti hipijuttu, vist, aga minu blogi ja kaaine mõistusega inimesed, kui teile miskit ei meeldi, siis võtke minut ja astuge korra oma mullist välja. Oh, kui ma suudaks kunagi ka nõnda talitada.
Hetkel kummitab mind mõte kevadest! Mõte sellest, et kohe murdub jää ja vesi selle alt pääseb valla ja kõik hakkab tasapisi värviliseks minema ja soojad tuuled puhuvad tolmused nurgatagused puhtaks ja pika päeva päiksekiired jõuavad ka kõige pimedamasse peldikusse.
Aga raske on seda ette kujutada kusagil Kesk – Soomes, kus väljas paugutab 20 kraadi pakast, aga miskipärast ma ei tunne end külmetamas. Mul on vist kevad südames ja see on sääl olnud juba oma kaks ja pool aastat ja veel päälegi. Ja varsti pole mul enam mingeid kohustusi riigi ees ja siis olen kohe kindlasti kõva kogemuse võrra rikkam mees. Ja tulgu mistahes värvi agressormees, minu käsi on ees.
Ja siis tahan ma kõik need mõtted, mis mul on pööningul 11 kuud laagerdanud käega katsutavaks, silmaga nähtavaks, kõrvaga tajutavaks, keelega maitstavaks, hingega tuntavaks teha.
Tehke end tuntavaks!
Adjöö!
Filed under: 1
Ahoi ja ilusat vana ärasaatmist!
Hetkel kui ma seda kõike siin kirjutan, tahan kindlasti mainida asjaolu, et väljas möllab lumetorm ja minu pealkiri ei pea enam paika. Nüüd läheks juba loosi “Hülgerasv maakoorel” või “Kuhu küll kõik seened kadusid” 
.
Tegelikult plaanisin ma kergekäeliselt blogida juba jõulude ajal, kuid nojah, mitte muffigi. Tahtsin rääkida seersandirännakust ja taevast ja maast ja merest ja lindudest ja ja ja………..ja need kõik hakkavad juba lume alla uppuma. Ja minu juuksed hakkavad juba inimese ilmet võtma ja homme pean pisarais jällegi lõikuslauale suunduma. Nõnda kaua seda lõbu siis oligi.
Ja kuida teil uus aasta algab? Mina pean juba poolest päevast kroonu tagasi kobima ja kevadet ootama jääma.
Olgu ma räägin siis kahe sõnaga ka seersandirännakust ja luban, et pääle seda ei puutu sõjaväge enam peaaegu sõnagagi:D. Niisiis, seersandirännak. Too oli miskit sellist, mida ükski inimene, kes on terve mõistuse juures, ei sooviks korrata. Meil läks umbes 25 tundi järjest, et too umbes 90 kiltsane ring maha kõmpida. See 25 h-d oli selline keskmine tulemus, sest kõikumine ette ja tahapoole oli üpris jõhker. Tunnistan ausalt, et pole mitte eluilmas olnud nõnda väsinud, nii vaimselt, kui füüsiliselt. Kui kohale jõudsin ja sain saapad jalast,pestud, söödud ning finaal, ehk magamaminek linade vahel tundus tõesti paradiisina. Ja enda meeskonna ees tuleb mul müts maha kiskuda, sest mitte üks ei katkestanud, kuigi põhjust selleks oleks kuhjaga olnud.
Nõndaks.
Jõulud ja sealt edasi oli pikk aeg koos Mariaga, mida jään nii igatsema ja mille lõpule ei taha ma mitte mõeldagi. Sain jõuludeks tema kootud mütsi ja salli, millega ma nüüd isegi mööda tuba ringi lippan nagu väike õde HelloKitty pluusiga.
Käisime Mariaga eile kinos “50/50″ -nimelist filmi vaatamas. Ja nüüd mõtlen, mida teekin mina, kui saaksin homme teada, et mul on vähk? Et mul on umbes pool aastat, tõusude/mõõnadega. Kas laseksin pea kärmelt kiilaks ning alustaks kemoteraapiaga või otsin abi hoopis loodusest. Käiks läbi kõik rahvameditsiiniasutused?
Kas mul oleks aega piisavalt, et öelda inimestele, keda kalliks pean, kui palju nad mulle tõeliselt tähendavad? Ja vabandada, et olen leidnud neile nii häbiväärselt vähe aega. Ja siis õpiksin kärmelt kitarri tinistama ja läheksin lauluga, kas siis kamara alla või tervesse tulevikku.
Aga uuel aastal uue hooga! Lähen maitsen liharooga:D!
Pakaaa.
Filed under: Määratlemata
Kuidas kõlab kõlisev koorilaul,
kui metallist on sääsed
meie põskede usaldusväärses säästumarketis,
markeris olid sõnad
käeraudadega ketis,
kes meid küttis
kui kassid olid kodust läinud
ja põrand tundus säälisena,
ma tundsin end jäätisena
mille ostsid,
lootuses leida jahutust.
Põsepuna pakatab tervisest
kui sööd ta toorelt.
Filed under: Määratlemata
Ahoi!
Ja see on kogunisti teine postitus terve minu sõjaväelise elu jooksul ehk maakeeles tõlgituna kaks korda olen uuendanud siinset trükimusta alates juulist kuni praeguse hetkeni. Ja ma olen juba nakis ja saan pea iga nädal kenasti kodukanti tuuseldama ja õunamahla tegema ja seda jooma ja kala sööma ja ringi uitama, aga näe siia internetti, kuhu tulekuks ei pea isegi saabast kulutama, ei jõua mitte. Tegelikult on see ei jõua ja aega ei ole üks hale vabandus ja ma palun juba vabandust, et palun vabandust.
Nõndaks siis. Kirjutan Tartust, säält, kust kunagi selle kõige kirjutamisega alustasin. Sain linnaloale ja otsustasin, et pesen oma musta pesu pühapäeval kasarmus ning külastan hoopistükis Mariat ja aitan tal õppida, sellega et tiirutan tema orbiidil ja küsin lolle küsimusi ja küsin pooltarkasid küsimusi ja vahel ei küsi midagi ja räägin palju ja siis mitte sõnagi. Võimlen ja üritan tallegi seda imelist spordipisikut süstida ja tal on alati vasturohi tagantaskust võtta. Siis tantsin ja laulan ja siis vaadatakse mind kui tsirkuseartisti, kui hullumaja materjali ja vahel ei vaadata ka, siis on enamjaolt ikka see armas naeratus ja särasilmad.
Tegin oma elu pikima hääletuse ja tulin, kasutades ainult hääletusmeetodit Tapalt Tartu ja seda nagu niuhti, kuigi vahepääl Mäo ristis kiirteel tundus küll, et järgmised 96 kilomeeetrit on mul vaid kondimootorit. Sain ühe sõjaväelase pööle, kes rääkis oma missioonidest ja elust olust sõjatandril, aga jäägu too meie vahele. Ühte võin ma kindlalt öelda, tänapäeval minnakse sõtta raha pärast, peaasjalikult. Kas saaks siis öelda ka seda, et poleks raha, poleks sõda?
Järgmine nädal on meil metsanädal, õigemini on nõnda, et kolm päeva oleme metsas patrull-laagris ehk puhkamas ja paugutamas ja siis tuleb varustuse hooldus, mis on kõige jõhkram vastutahmist asi üleüldse. Ja mul on tunne, et ma ei saagi seda fronti suuremaks ja mida rohkem kirjutan seda pisemaks käekiri läheb. Ja kui nüüd sõtta tagasi hüpata ja kiire kokkuvõte asjast teha, siis hakkab nak-i baaskursus läbi saama ja läheb erialaseks too asjandus. Täpselt selline tunne nagu oleks tagasi kooli sattunud, seekord sõjakooli ja asjad on nii poolsunniviisilised ja huvitavat ei ole miskit pääle üksikute eredate seikade.
Aga siin Tartus oli see nädalavahetus küll ikka üks ere seik. Kõik see kargelt värske õhk ja sügistalvine õrnalt soojendav päike ja Maria, mis panevad südame hoopis teises reziimis tööle ning tekitavad unustuse kõigest laigulisest.
Andke oma jalgadele valu, sest vastasel juhul krõbe külm näpistab näpuotsast!
Jõuduuu!
Filed under: Määratlemata
Kas tõesti on nõnda, et kõige hullemad asjad elus tulevad rahata ja kui soovid miskit ilusat, siis tuuluta taskuid?
Olgu, kui imelik on olla puhkusel, ema ja isa olid ikka puhkusel. Isal lõppes just puhkus ja ta pidi minema tagasi üle lahe ja emal oli lapsepuhkus ja nüüd on minul puhkus nagu ma oleksin hirmus tööinimene. Ja mul on vaba aeg, aga mis ma nüüd siis teen kui kõik teised rabavad tööd või õpivad. Maria on Tartus ja mina Viinistul ja ikka lahutavad meid kilomeetrid, vahet pole kas on vaba aeg või mitte, kas on puhkus või on töö, kas on tõde või õigus. Kus on tõde ja kus on õigus.
Ja see oli eile kui ärkasin vabatahtlikult ja ilma, et keegi oleks kõvasti röökinud, kell 6.00 ja tegin oma hommikused kaks toorest muna ja tervitasin päikest, kuulasin kuke kiremist ja läksin jooksma, vikerkaareni ja tagasi ja kui tagasi jõudsin oli see päevakera juba oma viis minutit kaugemal kui silmapiiri taga. Ja mul oli hea meel ja ma oleks soovinud seda mariaga jagada ja nüüd jagan kõigiga kes juhtuvad seda lugema ja olgu teie päevad sama ilusad kui päikesetõusud.
Ja nüüd olen sattunud ka oite täbarasse olukorda ja kahtlustan, et seda suuresti tänu saunale või kes teab millele. Mul on põlves selline valuuss, et paistan süütule kõrvaltvaatlejale kui vallasant. Ja kõik see nagu välk selgest taevast. Ja tegelikult saangi üritada, kas minu suur rahvameditsiinipromo tasub end ära, sest teen vaikselt ja järjepidevalt juba harjutusi ning ööseks läheb kasepungaviin põlvele ja oliiviõli keelele:D. Ja varesele valu ja harakale haigus ja meie poiss saagu homseks terveks.
Ah jaa, tahtsin ju rääkida suurest ja uhkest sõjaväeelust, aga hetkel ei pea seda üldsegi oluliseks. Üldse kõik mis sääl asutuses toimub on väheoluline. Sõjavägi on nagu riik riigis, kus on omad seadused, kirjutatud ja kirjutamata ning üleüldse kõik mis nende suurte roheliste aedade taga toimub võib vabalt, minupoolest, ka sinna jääda. Ainuke aga on siin muidugist asjaolu, et see mis seal toimub on ainuke uus info mis mul on. Seetõttu kui keegi minuga rääkima tuleb on üsna kindel, et te kuulete sekka ka mõne seiga sõjaväest, sest mis huvitavat on minul, kes ma olen veetnud viimased kaks ja pool kuud tsivilisatsioonist eemal, rääkida. Aga ühte võin ma kohe kindlasti öelda, te õpite sõjaväes aega hindama ja kell kuus ärgates on öhtuks tunne nagu oleks pool nädalat üleval olnud:D
Ja ma hakkan magama minema kuigi kell on vaevalt 23 ja olen nagu vana inimene juba või hoopistükis vana eestlane ja hoopistükis selleks et mitte uut päevaalgust maha magada, et olla üleval enne loodust.
Hääd ööd sõbrad!
Filed under: Määratlemata
Tervitus üle pikema aja.
Ma mõtlesin küll, et kirjutan kohe, kui kool on läbi, kuid ma polnud ju milleski kindel või ei tahtnud lihtsalt uskuda, et see on võimalik. Mitte enne, kui see paberilipakas, mis tunnistab kõikide ainete läbimist positiivsele tulemusele, on käes ja olen säält sammaste vahelt väljas. Peagi olen kõrgelt haritud sõjaväelane, aga sellest kõigest hiljem. Keskendun siiski hetkel sellele, mis pooleli jäi, ehk sörts juttu koolist ja asjadest ja inimestest.
Viimased poolteist kuud enne 9. juunit olin ma küll ikka üks pesuehtne värdjas nohik ja muud väga ei teinudki, kui aga õppisin ja tantsisin ja tantsisin ja õppisin ja jälle vastupidi ja jälle igatepidi. Muidugi ma kirusin end ka maapõhja, et miks ei teinud asju ära siis kui oli aeg soodus, kuid tagantjärele oleme kõik veel kõrgemalt haritud kui kõrgharitud . Igatahes õnnestus mul kuidagi läbi selle kadalipu pugeda ja kuidagiviisi need asjad korda seada. Keskmine hinne polnud kül teab mis laekõrgune, kuid see pole minu jaoks ka mingi näitaja ja vaevalt et kellegi teisegi jaoks mingi kõva asi on.
Niisiis veel natukene sellest nn. kooliasjast. Mis kõige imelikum, nende kolme aasta jooksul on minu blogis kõige kuumem nimi olnud ilmselt Luule. Kõige rohkem on lennanud sajatusi nii füsioloogia kui biokeemia, kui ei tea mis põhjustel, just tema pihta. Ometi oli ta pika läbirääkimise järel nõus mind juhendama. Ma ei tea miks ma teda paluma läksin, aga see oli üks paganama õige otsus. Päeval mil baka tähtaeg kukkus istusin hommikul kella kümnest, õhtul poole viieni järjepanu tema kabinetis ja muudkui aga vehkisime tööd teha. Ma nii kahetsen, et Luulele lilli ei viinud, no tõesti.
Mis veel kummalisem, et ma ei pruugi mõnda oma kursakaaslast võibolla enam kunagi näha ja see toob kurbusepilve madalrõhutsükloniga otse minu mõttesse. Peaks mainima, et mul on hirmsalt vedanud selliseid inimesi tunda.
Nõndaks. Jaanipäev oli mul esimene üleüldse, kus ma polnud Maarjamaal vaid Korfu saarel Kreekas, koos Mariaga. Kuna ma peagi ei näe aasta aega miskit muud kui vaid eesti metsi, siis otsustasime lasta väikesel vaheldusel omavolitseda. Kui kõik uudised räägivad suurtest meeleavaldustes ja kriisist, siis sääl polnud sellest haisugi, pigem vatupidi. Mulle, kui olen korra Lätis-Soomes-Rootsis ja korra ka Ameerikas käinud, oli sealne loodus ja vaated vasikavaimustust peale ajavad. Nõnda vaatasin ma igat mäge või orgu nagu mingit tulnukat või imeinimest, sest see lihtsalt oli nii vägev. Laenutasime Mariaga teisel päeval atv ja sõitsime paar päeva saarel ringi, ühtekokku umbes 100 km-i. See masin sai meile nende päevade jooksul nõnda armsaks, et lausa pool pisarsilmselt andsime ta tagasi. Ja üleüldse ajas mind natuke närvi selline asi, et igal matsil on aias sidrunipuu, kus kollased viljed ripuvad kui väiksed põrssad puuküljes ja puualune on kollane seal mädanevatest sidrunitest. No täpselt tekib tunne, et kui teile tõesti need ei kõlba, siis ma topin koti täis ja viin need koju, kus ei jõua silmagi pilgutada, kui kollased puuviljad juba kaksteistsõrmiksoolde pressivad. Kui keegi eestlane satub seda lugema ja tahab hirmsat moodi Kreekasse minna, siis siit väike soovitus: võtke rahakott puuga selga, sest muidu te ei tule omadega nulli, sest sääl maksab isegi pulgakomm auto hinda. Aga muidu on vinge. See oli kohe kindlasti minu lemmik reis.
Ja nüüd siin öösel kribistades nagu hiir neid arvutiklahve jääb mul üha vähemaks seda aega, mil saan endale sellist luksust lubada, et mul on juuksed pääs ja koduseinad ümberringi. Kuid siiski vaadates ka asja positiivset pool, siis olen mina vaid 11 kuud, kuid isa oli 2 aastat kusagil Venemaal ja Poolas ning ei saanud kordagi koju. Aga pärast seda ei taha ja ilmselt ka ei pea ma laigulise riide ega püssiga eluilmas enam kokku puutuma.
Kõige enam hakkan ma kohe kindlasti puudust tundma Mariast. Tema häälest ja olekust, milleta lihtsalt enam ei saa.
Ootamisaeg on pikk, liiga pikk, et olla aus!
Näeme millalgi hiljem.
Adjöö.
Filed under: Määratlemata
Tervistust.
Lood siis järgmised, et tee mis tahad, aga aineid jääb üha vähemaks ja varsti kaovad nad üldse ära ja siis on kohe kole imelik, et nagu oleks kool ja nagu poleks ka. Tegelikult on väljas juba nõnda soe, et kooli ei tohiks juba ammu olla, lapsed peaksid hoopistükis karjas käime ja maal ning merel lulli lööma.
Aga kui siin, poole jalaga suves, teise poolega koolis, hakata lulli lööma, siis koolist ei tule kohe mitte miskit. Ma ei tea kuidas on teistel, kuid mina ei võta koju enam mitte ühtegi õpikut, sest neid lahti teha mul pole veel ükski kord õnnestunud. Ai valetan, siis kui sundisin end bakatööd kirjutama, siis sutsuke ka kribasin, kuid suuresti on minu praeguses seisus süüdi magamata tunnid ülikooli raaamatukogus. Saatsin Luulele eelmisel nädalal töö äram, et ta vaataks eriti kriitilise pilguga asja üle ja lükkaks paar kommentaari juurde, et saaks aimu, millist rada või riburada edasi astuda.
Eile oli kehaliste harjutuste bioloogias eksam, mis oli suuline ja mida ma kartsin kui metsloom tuld. Õppisin terve pühapäeva õhtu ja mõned tunnid ka esmaspäeva hommikul ning põdesin hullult, et saan hormoonide teema ja kõrben nagu praemuna kuival pannil. Muidugi kirusin end, et ei hakanud varem õppima ja sada asja, kuid klassi astudes läks asi kuidagi rahulikuks. Tõmbasin paberi ja seal ilutses kenasti hormonaalregulatsioon kiirus- ja jõualadel ning kohanemine kuumas kliimas. Esimene mõte oli, et mine muffi, ma lähen säält sama targalt minema, kui olin tulnud, kuid pean paar tänusõna loopima Kauri kapsaaeda, kes sai esimese küsimuse peaaegu sama, kuid jõu- ja ilunumbrite asemel oli vastupidavusaladel. Kuna Kaur hakkas algul asja lahkama, rääkides maast ja ilmast ümber homoonide, siis proovisin ka toda taktikat ning see isegi töötas ja kuumas kohanemise küsimus oli minu leib, siis sellest jutustasin rohkem ja rääkisin kiirelt ära kõik mis vähegi oli kõrvade vahele jäänud. Siis otsustas Raivo asju kokku tõmmata ning otsustas küsida veel viimase küsimuse, mille vastus oli nõnda kerge, et sellises kirves aines ei oska seda isegi kõige roosilisemas unenäos näha. Muidugi ma ei tulnud selle peale kohe esimesel, ei tulnud ka teisel korral, alles kolmandaga lendas märki, kuid siis oli juba rong läinud ja minult küsiti, kas olen rahul, kui minu teadmisi hinnatakse hindega D. Arvata on, et olin rahul, oleksin olnud õnnejunn ka E – d saades, sest selle aine läbimise pärast olin põdenud juba valgusaastaid.
Täna oli otste kokku tõmbamine ja tõmbasin otsa, kus oli A. Võrreldes füsioterapeudist Maarjaga pole ma seda väärt, mitte keegi pole.
Eile käisime Mariaga kinos Lähtekoodi vaatamas. Ütleks, et päris Tätte garantiid ei anna, et kõigile meeldib, kuid mina küll soovitan, sest ausalt öeldes oli see pisut isekummaline, tõsine ja kohati isegi üpris naljakas. Midagi neile, kes armastavad ilusat lõppu ja kurba keskohta.
Põhku põllule ja kevadet südamesse, sest suvi hiilib uksest ja aknast !
Filed under: Määratlemata
Ahoi!
Bakatööga võib vist enam vähem rahul olla, sest minu arvates lõpusirge paistab. Loomalikult peab selle ka Luule postkasti panema ja vaatama, mis on eksperdi arvamus. Loodan ainult , et kõike juttu ümber ei pea jutustama
Käisin nädala vahetusel kodus. Viinistul on nagu kevad kusagil Alaskal, päike paistab ilm on soe ja siis on meri jääkuubikuid täis nagu mojito kokteil. Ja milline värskus sealt näkku kargab. See laeb akud, mis tolmuses linnas istudes on juba punase pääle läinud, laksust täis ja ajab veel ülegi. Üle ajab ka kasemahla purk Käspri aia ääres ja keegi ei saa öelda, et kevad ei ole ilus aeg.
Minu bioloogiline kell on timmitud juba päris täpseks, sest igal hommikul lähevad lambid lahti täpselt seitsme ja poole kaheksa vahel ja see ei ole sõltuvuses sellest, mis kell need kinni klõpsatavad. Esimene asi, mis kodus uksest välja minnes vastu nägu prantsatab, on mõnusalt värske tuuleiil, koos killukese päikesega. Lihtsalt võrdluseks tänahommikuse kogemusega, oli siin Tartus esimene asi, mis hommikul vastu vaatas ja kohe ninna puges, üledoos sitahaisu, no ma ei oska seda isegi kuidagi seletada, mis see on või kes see on, aga lõhnas nagu terve talve sigade jalgealune oleks otsustanud minna välja värsket õhku hingama.
Ja üks asi veel, mis kodus on suisa mõeldamatu. Justament, see on õppimine. Mitte mõhkugi ei edene need asjad sääl, sest kõik kohad on sireene täis, kes nii mesimagusalt viivad mõtted koolist kohe tähtedekaugele.
Aga natukene tänasest päevaplaanist ka. Algasid kevadpäevad ja see tähendab seda, et õhtul on öölaulupidu, mis peaks olema päeva kulminatsioon. Enne seda aga tuleb läbi hüpata biomehaanikalaborist, et miskit asja sääl katsetada ja uurida koos Jaaniga. Siis on minu kord teha kerge ringtreening Myfitnessis ning pääle seda ka personaaltreening. Täna on Marega viimane personaal ja möllame nii võimlemispaigal, kui jõmmi poolel. Siis kui kõik see on ümber, siis tuleb padavai lennata Kassitoome, kus saab lõõritada ja hõõritada .
Praeguseks aga lasen varvast ja leinan Rakvere Tarvast
Filed under: Määratlemata
Viimasel päeval
näen innust kollaseid kiivitajaid,
pilvepiirilt taga aega ajavaid
kinnise ukse taga seisnud summutatud unenägusid,
metskitsi ja kägusid,
linnud pesas koos terasmunadega,
valmistudes tuumakatastroofiks,
valmis langema ohvriks ,
saamaks kinganinaks või polstriks käekotis,
kui kottis, siis potis
on ruumi ülearu,
ülimaru kaisukaru
ülemisel riiulil oli naerul näeoga
plikatirts all oli ära hellitatud silmadega
kui tuleb pisar,
tuleb isal
poetada finantssuu,
et viia koju nii Popi,
kui tagantjärele Uhuu,
kuhu läheme meie,
kuhuu?
